Rannarootsi
kultuuriruumi
strateegia

Piirkonnad

Eestirootslased (rannarootslased) on elanud Eesti rannikualadel ja suurematel saartel juba alates 13. sajandist, võib-olla veelgi varasemast ajast. Kõige ulatuslikum oli rannarootsi asustus 15. ja 16. sajandil. 16. sajandi keskel hõlmasid rootslaste asualad laialdast piirkonda Ruhnust üle Saare- ja Hiiumaa Loode-Eesti väikesaarte ja nende läheduses asuva rannikualani ning sealt mööda põhjarannikut kuni Tallinnani. Üksikuid rootsi asundusi oli ka Tallinnast idas. Asustus kontsentreerus algusest peale Lääne- ja Loode-Eesti saartele ja rannikualadele, eriti tollase Saare-Lääne piiskopkonna piiridesse. Sealsed rootslaste asualad olid suhteliselt ulatuslikud, mis selgitab ka just seal ilmnenud rootsluse elujõulisust. 

17. sajandi keskel elas Eestis rootslasi umbes 10 000, mis moodustas tollasest Eesti elanikkonnast 2–3%. 1940. aastate alguseks oli eestirootslasi umbes 9000. Neist umbes 8000 siirdus Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenikepaatides ning organiseeritud transpordi abil Rootsi. 20. sajandil elas valdav osa rootslastest Ruhnus, Vormsil, Suur- ja Väike-Pakri saartel ning Eesti mandriosas Noarootsi ja Riguldi valdades, moodustades neis piirkondades elanikkonna enamuse. Arvukalt eestirootslasi elas ka Tallinnas.

Rannarootsi kultuuriruumi strateegia osana valmivad arendusettepanekud ajalooliste rannarootslaste asualade kohta. Esimeses etapis koostatakse ettepanekud Noarootsi, Osmussaare, Pakri saarte ja Ruhnu osas, teises etapis Naissaare, Vihterpalu-Kurkse ja Vormsi osas.